Come le viole in primavera tu ritornerai

On 2011. aasta märts. Tee on mind jälle toonud Napolisse, olgugi, et sedapuhku vaid paariks nädalaks. Omamoodi on ring täis saanud. Eelmisel aastal peaaegu samal ajal sai siit pisarates lahkutud. Pisarates, sest tema jäi sinna. Tema, kellega elu meid kolm aastat ühendanud oli. Pisarates, sest Napoli jäi sinna.

Kummaline, kuidas mõni paik võib südame külge kasvada. Olen end alati pidanud pigem Pariisi tüdrukuks. Elegantsed kohvikud, avarad bulvarid, haute couture mantlis rattaga kojusõitev kaunis madame...Aga seal ta ootas, täpselt üle lahe minu väikesest helesinisest Caprist - iidne, kaunis, uhke Napoli. Lasi merelainetel lungomaret emmata, päikesel loojuda Castel dell'Ovo võimsate müüride taha ja tänavalaulikutel pühendada oode vanale kalurikülale, kes ta kord oli. Ootas. Tumedad silmad säramas päikese käes ja huultel iseteadev naeratus - Sa tuled siia. Sa jääd siia.

Ja ma tulin. Ja tulen üha uuesti. Üks tark vana napollane ütles mulle kord: vaata, kui õnnelikud me siin oleme. Rooma ja Milaano saavad endale küll rohkem turiste, aga meie osaks langevad need kõige paremad. Need, kes tulevad siia armastusest Napoli ajaloo, kultuuri, linna enese vastu. Need, kes siia ikka ja jälle käima jäävad ning teisiti ei saa.

Napoli merekaldal jalutades ja Capri kohal loojuvat päikest imetledes meenuvad Ronan Keatingu laulu sõnad "It's amazing how you can speak right to my heart" ning omandavad siin hoopis uue mõtte. See "you" ei olegi inimene, vaid linn. La mia molto amata Napoli. Iseenesest tõusevad suunurgad naeratuseks üles ja ma olengi jälle õnnelik. Selline õnnetunne tabab mind ainult Capril või Napolis olles.

Aastaga ei ole Napolis midagi muutunud ja mul on sellest nii suur kergendus. Mõned asjad on lihtsalt liiga head, et muutuda ning siia iidsesse linna ei sobi kuidagi kosmopoliitlik trendide ja uuenduste virrvarr. Tujukad, kavalad, emotsionaalsed ja südamlikud napollased on ikka endised. Pizzaahjude kuumus, lõhnav tomatikaste ja veniv juust...õdus barokne saareke Gambrinuse kohviku näol pakkumas varju lõõskava päikese eest..Sfogliatella Mary letis külastajaid ootavad küpsetuskunsti sedöövrid. Kõik see on ikka siin. Koos päikese, merelõhna ja lauludest kajavate tänavatega. Nagu muinasjutus tuleb merelt üksik kaluripaat, ninas paiknev latern valgustamas koduteed.

Esimestel päevadel paneb liikluskaos ja elamise kiire rütm hetkeks silmi sulgema, et pea ringi käima ei hakkaks. Aga sellega harjub. Olen ju lõpuks meta caprese ja meta napoletana ehk pooleldi Capri ja pooleldi Napoli elanik, nagu kohalikud mulle ütlevad. Varsti ületan sõiduteid juba sama kindlal kõnnakul kui kohalikud ning kui keegi mulle otsa koperdab, kehitan lihtsalt õlgu. Kindlasti mõni turist.

Napoli õhus on midagi vana ja müstilist. Midagi siin paneb legendidesse, saatusesse ja ennetesse uskuma. Millega muidu seletada seda, et viimane asi, mida Napolist lahkudes kuulen, on raadiost tulev laul "come le viole in primavera, tu ritornerai". Nii nagu kannikesed kevadel, tuled ka Sina tagasi...

Jah, Napoli. Ma tulen. A presto.

La citta di Pulcinella

Enne Napolisse tulekut õnnestus mul läbi lugeda Shirley Hazzardi raamat “Ancient Shore”. Just sellele linnale pühendatud jutustus on parim, mida iial Napoli kohta olen lugenud. Nüüd, peale siin mõnda aega elamist, võin öelda, et kirjaniku poolt välja öeldud põhitõde on tabav. Vägagi. Nimelt väitis raamat, et kui tuled Napolisse turistina vaid paariks päevaks (või veel hullem mõneks tunniks), vastab Napoli Sinu poolt talle pühendatud äraütlemata vähesele ajale omapoolse uhke ükskõiksuse, isegi ülbusega. Kui aga vastupidi, võtad endale aega Napoliga tutvuda, avab end Sulle ka see ilus linn ning sealt ei ole enam tagasiteed. Sama mõtte ütles välja ka Mariarosaria, una donna di mare, una napoletana..”Napolit kas vihkad või armastad, siin ei ole keskteed või lihtsalt meeldimist,” rääkis ta grupile kohalikust kultuurist huvitatutele (mina nende seas). Napoli on iidne linn merekaldal, uhke oma ajaloo, juurte, traditsioonide, mere üle. Serenaadide linn. Pizza ja kuulsa Napoli kohvi sünnikoht. Kunsti ja arhitektuuri linn. Minu jaoks kauneim Itaalia linnade seas. Kõige raskemini mõistetav, aga kui kord ta avastad, siis kõige ehtsam, üks algupärasemaid vana-Euroopa linnu. Ja paraku, ka põhja-itaallaste sarkasmi ja eelarvamuste objekt (need laisad mitte tööd armastavad lõuna-itaallased versus meie tööd rabavad ja riigi õitsengu eest hoolt kandvad põhja-itaallased), kuigi ehk just see kaunis maanurk koos lähedalasuva Sorrento, Positano, Capri ja Amalfi rannikuga annab Itaalia külastajatele selle õige maitse Itaaliast, selle “la dolce vita” tunde, mida võid vahel otsima jäädagi Roomast või Milaanost (kuigi kindlasti on oma võlu ka neil linnadel, olen seda tundnud). Jah, on camorra ja jah, on linnaosi, kuhu ei maksa minna ja tõesti, kotti maksab kanda mitte tänavapoolsel õlal ja jah, võib leida prügi, kuigi viimane on meedia poolt liialdatud probleem. Pole küll tuttav kõigi Napoli äärealade ja agulitega, aga seni pole suuri prügihunnikuid kusagil silma hakanud. On merelõhn, ainulaadne toit, muusika ja eelkõige inimesed – külalislahked, vastuolulised, uhked, kirglikud, südamlikud napollased. Ja on sireenid. Vast mäletavad kõik Odüsseuse eksirännakuid ja sireene, kes meremehi oma kauni häälega vangistuses hoidsid. Sireenid on osa siinsetest uskumustest. Nende asupaigana nimetatakse küll Sorrento rannikut, küll Caprit, küll Napolit, kuid vähemalt ühe legendi kohaselt on kuulsaim neist –Parthenope- maetud just Napoli linna alla. Vähemalt minu on ta oma lummusesse saanud. Come e dolce, come e bella la citta di Pulcinella.

O sole mio ehk ühel ilusal Napoli pärastlõunal

Ilusal laupäeva pärastlõunal, kui peale äikest on õhk selginenud ning tuul toob endaga kaasa merelõhna, jalutab heledapäine silmanähtavalt põhjamaist päritolu neiu mööda Napoli merekallast. Ei saagi kaua kõndida, kui astub ligi tumedapäine meeskodanik. “Parli italiano?”, tahetakse teada. Kiire kõrvalpilk liigitab tüübi kahtlaste hulka, seega ei, ei räägi. Käes olnud itaaliakeelne raamat kaob kiiresti kotti. “Batt spiiik inglish?”, ei jäta tegelane järele. Kerge peanoogutus neiult, lootuses, et selles keeles suhtlemine pikalt ei kesta. Selle peale järgneb info, et tema on tenor. Noh, nagu Pavarotti. “Ahaa,” noogutab neiu kaasa, teadmata, et sellega, et ka tema Pavarottist on kuulnud, on ta avanud ukse edasisele vestlusele. Järgneb katkend o-sole-mio’st otse tänaval...Ok, ei valetanud, laulda oskab. “Vot, seal on minu auto,” näitab tüüp üle tee pargitud sportautot ja jätkab “Ma olen täitsa kuulus. Itaalias vähem, Napolis see-eest väga.” Silmapaistvat huvipuudust ei paisteta märkavat. Selle asemel kaabitakse välja iPhone, et demonstreerida mõnda fotot endast ja klippi, milles jäädvustatud ülesastumine teles. “Olen ju ilus, eks. Sina oled ka väga ilus. Aga mina ka.” Jaa-jaa, muidugi. Juba hakkab tekkima raskusi naeru pidamisega. Eriti kuna noormees aeg-ajalt tähtsalt köhatab, demonstreerimaks, et ta ikka tenor on. Paraku sarnaneb see kõik sellega nagu kõnniks koos jõuluvanaga...oh-oh-hoo....OK, aitab. Keeldutakse sõidust Posiliposse (Napoli rikaste ja kuulsate linnaosa), öeldakse, et näe, sõbrad ootavad. “Oota,” tuleb tüübil päästev idee, “anna mulle oma telefoninumber, saame siinsamas uuesti kokku.”...”No kuidas ei ole itaalia numbrit. Ah mobiili ka ei ole? No kuidas nii ometi saab asju kokku leppida,” on tüüp nõutu...Aga sinnapaika ta paraku jääb. Keeleoskamatu ja mobiilita neiu aga jätkab oma teed. Vähemalt o-sole-mio’t pean mõnda aega vist endale ise laulma.

La Feltrinelli ehk inglisekeelse lugeja piinamine

Kuna kodust kaasa võetud raamat sai juba lennukis läbi loetud ja raamatuteta ma pikalt elada ei suuda, seadsin sammud kohalikku kuulsasse kirjastus-raamatu-muusikapoodi La Feltrinelli, võrreldav mingis mõttes Virgin megastore'idega. Peas tiksumas kindel idee - millal veel Gomorra läbi lugeda, kui mitte Napolis külmast lõdisedes. Samal päeval oli sellest saadud keeltekoolis rääkida ning kuna mulle öeldi, et itaaliakeelses versioonis on päris palju kohalikku napoli murrakut (mida ma ei mõista), siis kõige mõttekam tundus olevat soetada inglisekeelne versioon. Kuubalanna, kes käib minu grupis, oli leidnud hispaaniakeelse, seega arvasin, et mis probleem see ikka on. Wrong.Wrong.Wrong. Neljal korrusel uhkeldavas majas leidsin võõrkeelse kirjanduse osakonna kõige kaugemast nurgast, koduvideode ja Hello Kitty kõrvaklappide tagant. Ja asusin Gomorrat otsima. Leidsin nii prantuse- kui hispaaniakeelse versiooni, inglisekeelses riiulis aga oli valida Harry Potteri, Saatan kannab Pradat, Da Vinci koodi ja veel mõne sarnase väljaande vahel...No kuulge, ostsin juba Disney rätiku, andsin oma panuse... Ilmselt arvati, et inglisekeelse lugeja intellekt jääb Euroopa vanade kultuurirahvaste omale alla, ei maksa Gomorroga neid vaevata...Ei jäänudki lõpuks muud midagi üle, kui läksin infoletti, kus kena ja vastutulelik naisterahvas midagi arvutist vaatas ning lõpuks kõige tolmusemast nurgast ka ühe inglisekeelse Gomorra väljaande kätte sai :)

Saved by Disney

Ühel ilusal päeval oli korteri vannitoast, kus ma Napolis elan, kadunud minu jaoks üsnagi oluline asi - käterätik/saunalina. Mitte et see oleks teab mis suur olnud, seega saunalinaks võib ainult patuga pooleks nimetada. Pigem ikka taskurätiku mõõtu. Aga asi seegi, minu ainus kuivatamisvahend. Jäi võimalus edaspidi end külmal marmorpõrandal üles-alla hüpates kuivatada või siis minna linna rätikut ostma. Kuna korter soojusega just ei hiilga, siis seadsin sammud via Toledole, mis on Napoli kesklinnas üks suuremaid shoppingupiirkondi, lisaks paikneb üsna minu korteri lähedal. Allora, vihma kallab, mina jalutan...Kingapood, saapapood, kotipood, riidepood, pizzeria, bar, kingapood, pizzeria, pizzeria...Üks ajalehekiosk ja jalgpalli fännikaupu müüv lett..Rätikuid ei kusagil. Vihma kallab järelejätmatult, kuidagi ei ole soovi ka teistesse linnajagudesse kodukaupade poodi otsima minna. Ja mis ma näen - Disney store, kust ma just päev tagasi oma väikesele lemmiksugulasele ostu olin teinud. Päästva ideena tuleb pähe, et väikestele tegelastele tehakse ju ka rätikuid, onju. Astusingi poodi sisse ja olen nüüdsest Disney saunalina rõõmus omanik, iga kord hea tuju garanteeritud. Ale oli ka veel, seega 22 EUR asemel maksin 7.

Napoli talv, tass espressot ja suits Vesuuvi kohal..

Eile oli esimene õhtu minu uues ajutises Napoli kodus. Saabumine peale pikka reisi oli lahe, 60 aastane omanikutädi ootuspäraselt ülijutukas. Kahjuks minu itaalia keele kõrv veel kõiki peensusi ei taba, aga isegi mina sain aru, et ta on palju reisinud, Euroopas töötanud (ei ole väga tüüpiline siinsete itaallaste jaoks) ning perekond ka mööda ilma laiali. Brasiiliast Brüsselini. Vastuvõtt vääris igati itaalia külalislahkust. Pastat pakuti. Espressot tehti. Äkki pööran veel siin kohviusku, mine sa tea...Korteri ekskursioon ja võtmete-lukkude instruktsioon ka seljataga. Ainult seda veel ei tea, kas ühiselamulikult ka öörahu kehtestatud või on ikkagi 24h reception. Kes pole talvekuudel siinkandis viibinud, teadku, et hullult niiske ja külm on. Mitte kraadide poolest, aga just see vastik niiskus, mis tundub kontideni tungivat. Tundub, et ei saa enam ilmaski sooja. Eile tõi tädi mulle tuppa mingi portabiilse küttekeha, aga see tundus rohkem valgust kui soojust andvat. Lõdisesin edasi. Espresso ja tee kiuste. Ah jaa, vannitoast avastasin laheda sildi "put wet toilet paper to the bag, do not flush it down the toilet"...Eh, tekkis kohe õige mitu küsimust..Aga ma parem ei süvene sellesse. Täna hommikul itaalia keele tundi tulles jäin hiljaks. Tõusin kell 7, tund algas kell 9. Ca 15 minutit oli tulla. Aga jätsin arvestamat ühe olulise asja - korteriomaniku hommikuse jututunni :) Ja ilma espressota ja umbrellata mind ka välja ei lastud. Sõber juba eile ütles, et programmiga koos olen ka itaalia perekonna saanud. Väga südamlik muidugi :)P.S Napolisse saabudes meenutasid Vesuuvi tipu ümber kogunenud vihmapilved väga suitsu..Hetkeks tekkis mõte, kas ikkagi ei peaks sama rongiga Rooma tagasi plagama. Kuniks elu.

Prison or paradise?

One of my local friends told me in summer that one should never go to Capri during winter months. He told that it is like a closed world, even worse - a prison. Nothing is going on, nowhere to go, people gone...I really want to prove him wrong, so heading to Capri and Naples once again :)