Enne Napolisse tulekut õnnestus mul läbi lugeda Shirley Hazzardi raamat “Ancient Shore”. Just sellele linnale pühendatud jutustus on parim, mida iial Napoli kohta olen lugenud. Nüüd, peale siin mõnda aega elamist, võin öelda, et kirjaniku poolt välja öeldud põhitõde on tabav. Vägagi. Nimelt väitis raamat, et kui tuled Napolisse turistina vaid paariks päevaks (või veel hullem mõneks tunniks), vastab Napoli Sinu poolt talle pühendatud äraütlemata vähesele ajale omapoolse uhke ükskõiksuse, isegi ülbusega. Kui aga vastupidi, võtad endale aega Napoliga tutvuda, avab end Sulle ka see ilus linn ning sealt ei ole enam tagasiteed. Sama mõtte ütles välja ka Mariarosaria, una donna di mare, una napoletana..”Napolit kas vihkad või armastad, siin ei ole keskteed või lihtsalt meeldimist,” rääkis ta grupile kohalikust kultuurist huvitatutele (mina nende seas). Napoli on iidne linn merekaldal, uhke oma ajaloo, juurte, traditsioonide, mere üle. Serenaadide linn. Pizza ja kuulsa Napoli kohvi sünnikoht. Kunsti ja arhitektuuri linn. Minu jaoks kauneim Itaalia linnade seas. Kõige raskemini mõistetav, aga kui kord ta avastad, siis kõige ehtsam, üks algupärasemaid vana-Euroopa linnu. Ja paraku, ka põhja-itaallaste sarkasmi ja eelarvamuste objekt (need laisad mitte tööd armastavad lõuna-itaallased versus meie tööd rabavad ja riigi õitsengu eest hoolt kandvad põhja-itaallased), kuigi ehk just see kaunis maanurk koos lähedalasuva Sorrento, Positano, Capri ja Amalfi rannikuga annab Itaalia külastajatele selle õige maitse Itaaliast, selle “la dolce vita” tunde, mida võid vahel otsima jäädagi Roomast või Milaanost (kuigi kindlasti on oma võlu ka neil linnadel, olen seda tundnud). Jah, on camorra ja jah, on linnaosi, kuhu ei maksa minna ja tõesti, kotti maksab kanda mitte tänavapoolsel õlal ja jah, võib leida prügi, kuigi viimane on meedia poolt liialdatud probleem. Pole küll tuttav kõigi Napoli äärealade ja agulitega, aga seni pole suuri prügihunnikuid kusagil silma hakanud. On merelõhn, ainulaadne toit, muusika ja eelkõige inimesed – külalislahked, vastuolulised, uhked, kirglikud, südamlikud napollased. Ja on sireenid. Vast mäletavad kõik Odüsseuse eksirännakuid ja sireene, kes meremehi oma kauni häälega vangistuses hoidsid. Sireenid on osa siinsetest uskumustest. Nende asupaigana nimetatakse küll Sorrento rannikut, küll Caprit, küll Napolit, kuid vähemalt ühe legendi kohaselt on kuulsaim neist –Parthenope- maetud just Napoli linna alla. Vähemalt minu on ta oma lummusesse saanud. Come e dolce, come e bella la citta di Pulcinella.
0 comments:
Post a Comment