O sole mio ehk ühel ilusal Napoli pärastlõunal

Ilusal laupäeva pärastlõunal, kui peale äikest on õhk selginenud ning tuul toob endaga kaasa merelõhna, jalutab heledapäine silmanähtavalt põhjamaist päritolu neiu mööda Napoli merekallast. Ei saagi kaua kõndida, kui astub ligi tumedapäine meeskodanik. “Parli italiano?”, tahetakse teada. Kiire kõrvalpilk liigitab tüübi kahtlaste hulka, seega ei, ei räägi. Käes olnud itaaliakeelne raamat kaob kiiresti kotti. “Batt spiiik inglish?”, ei jäta tegelane järele. Kerge peanoogutus neiult, lootuses, et selles keeles suhtlemine pikalt ei kesta. Selle peale järgneb info, et tema on tenor. Noh, nagu Pavarotti. “Ahaa,” noogutab neiu kaasa, teadmata, et sellega, et ka tema Pavarottist on kuulnud, on ta avanud ukse edasisele vestlusele. Järgneb katkend o-sole-mio’st otse tänaval...Ok, ei valetanud, laulda oskab. “Vot, seal on minu auto,” näitab tüüp üle tee pargitud sportautot ja jätkab “Ma olen täitsa kuulus. Itaalias vähem, Napolis see-eest väga.” Silmapaistvat huvipuudust ei paisteta märkavat. Selle asemel kaabitakse välja iPhone, et demonstreerida mõnda fotot endast ja klippi, milles jäädvustatud ülesastumine teles. “Olen ju ilus, eks. Sina oled ka väga ilus. Aga mina ka.” Jaa-jaa, muidugi. Juba hakkab tekkima raskusi naeru pidamisega. Eriti kuna noormees aeg-ajalt tähtsalt köhatab, demonstreerimaks, et ta ikka tenor on. Paraku sarnaneb see kõik sellega nagu kõnniks koos jõuluvanaga...oh-oh-hoo....OK, aitab. Keeldutakse sõidust Posiliposse (Napoli rikaste ja kuulsate linnaosa), öeldakse, et näe, sõbrad ootavad. “Oota,” tuleb tüübil päästev idee, “anna mulle oma telefoninumber, saame siinsamas uuesti kokku.”...”No kuidas ei ole itaalia numbrit. Ah mobiili ka ei ole? No kuidas nii ometi saab asju kokku leppida,” on tüüp nõutu...Aga sinnapaika ta paraku jääb. Keeleoskamatu ja mobiilita neiu aga jätkab oma teed. Vähemalt o-sole-mio’t pean mõnda aega vist endale ise laulma.